Elu 3 osa.

Tulevik näitab, kes väljub võitjana, kelle pead kroonib loorberi pärg.
Pole kahtlust, elame süngel ajastul, kus inimlikkusest on järel vaid riismed. Ignorantsus ja tuimus on vallutanud kogu planeedi, pannes ahastama nägijaid. Sest nemad ei ole teadmatuse ohvrid. Nad on teadlikud ja mõistavad, et meid kõiki aetakse ühte suurde praeahju. Suur inimkonna utiliseerimine on saanud hoo mõõtmetes, mille numbreid loevad järeltulevad põlved. Ja selles pole mitte midagi uudset, sest taolised puhastused toimuvad siin planeedil regulaarselt ja toimub see peamiselt uute tehnoloogiate kasutusele võtuga.
Tuletagem meelde eelmist sajandit, kus auto tõrjus välja hobuveokid. Mis sai neist, kes ei suutnud ümberõppida autojuhiks või tehase tööliseks? Mitu sõda meil eelmise sajandi alguses oli ja kui palju utiliseeriti inimesi?
Sajand algas revolutsioonidega, siis I MM 1914, siis lisati näljamängud, Venemaal, Euroopas, USAs. Ja veel sajand enne oli Napoleonil maailma vallutamise plaan, mis viis 19sajandi alguses kasti miljonid inimesed. Ja 18nes sajand ei erinenud oma hilisematest vendadest, sest hukkusid taas miljonid, sõja, nälja ja haiguste tõttu.
Ma küsin, mille nimel inimkond planeedil elab? Kas selleks, et iga jumala sajand ajada mingi hulk inimesi kasti?
Ma olen kaks päeva viibinud mingis imelikus energias, mille talumine olnud väga raske. Ma ei ütle, et ka eelmised päevad kuidagi paremad on olnud. Ma magan palju. Teen lõunauinakuid, sest 11tunnisest une ajast jääb kohati ebapiisavaks. Ma näen ka mingeid unesi, mida hommikuks enam ei mäleta. Uni on katkendlik. Hommikul on keha nagu oleks öö otsa triatlonis osalenud. Vahel valutavad ka lõualuud, sest ilmselt on hambad kokku surutud.
Ma tunnen, et ma ei suuda seedida väljaspool mind toimuvat – seda on liiga palju minu jaoks! See lõhub ja lammutab mind. Ma tunnen väljaspool, eetris olevat energiat enda sees ja ainuke, mis mind tasakaalustab on looduses viibimine. Ma tulen sealt tagasi helgemana, puhtamana. Kuid metsad kahanevad ja ma ei tea kui palju meile jääb kohti, kus me loodusega kooskõlas saaks olla. Mulle ei imponeeri kuidagi betoonblokkidest elutu kunstlik maailm, kus elavad tundetud ja osavõtmatud inimesed. Ignorantsed kõige suhtes, mis väljaspool neid toimub, kuid samas osavõtlikud kui vaja kedagi tühistada või hävitada.
Mis õudse keskkonna me enda ümber oleme loonud, kus me laseme ennast nagu kärbseid dihlofossiga läbi keemiatriipude hävitada, või nagu hiiri meeldivate hõrgutistega igasugustesse tarbimislõksudesse püüda. Meid ahvatletakse nagu lapsi ostma meile ebavajalike asju ja nende asjade ostmiseks pakutakse meile ohtralt raha võlgu. Ja siis, me rügame hommikust õhtusse õndsas teadmises, et see ongi vabadus, millega meid hommikust õhtuni kõikidest meedia kanalitest toidetakse. Aga mida meil tegelikult eluks vaja on, ei tea me isegi.
Täna nägin täna unes, et minu ees seisid suured äri haid. Ja ma küsisin neilt, kas te peaks äri ka siis kui te kasumit ei teeniks? Nad seisid vaikivate hiidudena.
Kõik ärid on üles ehitatud ainukese eesmärgiga teenida kasumit. Ja see kasum saavutatakse teiste inimeste elude arvelt. Ja need ärid pakuvad teile tooteid, mis on valmistatud kellegi elude arvelt ja need ostetakse samamoodi elu kaotuse arvelt. Absoluutselt kõik, mida me selles maailmas teame, MAKSAB RAHA. Me ei saa mitte ühtegi sammu teha, et me ei oleks sellest sõltuvad. Kui me rahast loobuks, kukus me koheselt tagasi kivi aega ja muutuksime jungli rahvaks. Me oleme selle haige ühiskonnaga vähemal või suuremal määral soetud ja see ajab mind oksele.

Väga vähesed äri pidajad peavad äri nn elustiili pärast. Nad teevad seda, mis neile meeldib, teenimata erilist kasumit. See kasum kulub tagasihoidlikuks elamiseks ja rikkusest me siinkohal üldse ei räägi. Materiaalne rikkust me siin ei leia. Inimesed rikastuvad läbi oma eluviisi. Ma saan sellest nii aru. Kuid olles põllumajandus sektoris äriinimene juba 14 aastat, on ka mind nüüdseks tabanud tagasilöögid. Minu jaoks on olnud kogu tegevus elustiil, see moodustas minu elu, see olingi mina. Ma pole püüdnud kellegi arvelt rikastuda ja seetõttu pole mul ka polstrit, et seda aega üle elada. Ma põlen heleda leegiga. Kõik, see, mida ma pidasin oma elu mõtteks, on põlemas tuhaks. Minus on kadunud säde nii farminduses kui äris endas. Ma ei saa enam aru, milleks ma seda teen, sest tulevik on tume.
Kohati ei tahaks ma üldse hommikul ärgata, sest see maailm on nii kuri. Ma magaks parem edasi ja vaataks neid katkendlikke unesi, mida ma ärgates nagunii ei mäleta. Just nagu needki, kelle reaalsus koosneb teleka uudistest ja kes ei mäleta, mida nad nädal tagasi ekraanilt nägid. Aga minu elu koosneb päris elust, vähemalt nii ma arvan. Ja selles on elusloomad, kes vajavad süüa. Ja selle sööda ostan ma sisse. Ja kui ma ei saa enam sööta osta, siis ei saa ma täita missiooni, mille nimel ma seda kõike tegin. Ma ei saa pakkuda sööta teistele, kvaliteeti hindavatele talunikele, ma ei saa pidada farmi, et pakkuda talutooteid hindavatele inimestele ja mis peamine, ma ei saa ka ise süüa.
Ei, ma ei saa osta poest toitu nii, et mul ei tekiks mingit tervise häda. See on sama hea kui mult nõutakse plastmasspakendi söömist. Juurika letis leiduvad tomatid läigivad, kuid on täiesti maitsetud. Milleks neid kasvatatakse kui neil puudub maitse? Kõhtu tomat ei täida, küll aga on erinevatel sortidel maitsenüansid. Kurk, on lõhnatu. Viinamari seemneteta, ehk viljatu. Järelikult on teda töödeldud selliselt, et ta ei annaks kunagi järglasi. Kas me saame kindlad olla, et taoliste geneetiliselt manipuleeritud toodete söömine meid kuidagi ei mõjuta? Mina enam kindel pole. Ma ei usu enam ühtegi teadustöötajat, kelle taga on mingi suurem korporatsioon. Tegelikult tuleks seada kahtluse alla kõik nähtav reaalsus, ka see, mida me ise loome. Ja see tekitab minus veel rohkem segadust, sest äkki olen ma oma peas konstrueerinud sellise reaalsuse, kus mul on kirg farmi ning söötade suhtes?! Ja tegelikult tegelesin ma vaid enesepettusega ning kogu minu eesmärk oli ikka raha teenimine. Ja see teadmine sellest, ei tee üldse minu meeleolu heaks.
See mida ma praegu teen, on iseenda tümitamine. Püüd mõista, kas ma olen päris elus inimene või olen samasugune nagu meie ümber illusioonide kütkes olevad inimesed. Võimalik, et ma olen sellest välisest pudrumudrust väsinud ja aju peksab lihtsalt segast seades kahtluse alla elu mõtte tervikuna, kuid pigem, kaldun ma arvama, et mul on mingi murdepunkt arusaamises, et ma olen elanud kogu aeg mingit võõrast elu, milles ma pole olnud mina ise ja siit tekib küsimus, aga kes ma siis olen? Ja mida teeks see, kes ma tegelikult olen. Või mida peaks see päris mina tegema väljaspool enda peas loodud konstruktsioone?