Elu 2 osa

Mul on keeruline rääkida sellisest tundest nagu viha. Jah, Viha on tunne. See tuleb kuskilt sügavalt meie seest ja selles on midagi ürgset! Kas just sellisel kujul nagu tänapäeva ühiskond seda kogeb, ma ei tea.
Ma pole kindel, kas ma olen viha üldse kunagi tundnud, sest ma ei vihka kedagi. Küll aga valdab mind vahel pettumus, kurvastus ning neil tunnetel on komme minusse aja jooksul kuhjuda, tehes minust tiksuv pomm. Ma ei tea kunagi, millal kukub viimane piisk karikasse ja see hakkab üle ääre ajama. See on selline seisund, milles olen üliharva olnud, kuid ühe käe sõrmedel üle lugedes, on need siiski aset leidnud. Mäletan neid kõiki, viimast kui üht. Tean põhjusi ja tean, et tol hetkel poleks ma teisiti saanudki reageerida. Need olid kontrollimatud reaktsioonid, mis pidid minu seest välja pääsema, sest vastasel juhul oleks ma katki läinud . Ma ei osanud eemaldada põhjuseid, ega muuta suhtumist neisse, sest selline ma lihtsalt olen. Kas taoline endasse kogumine tegi mind vihaseks inimeseks? Ei teinud, sest ma ei kanna endas viha ega vimma kellegi vastu.
Olen tavaline inimene ja ärritun sama moodi nagu kõik teised. Enamasti suudangi ärrituse kehast eemaldada – vesteldes inimestega, kes mõistavad või jalutan looduses. See aitab maandada olukordi, mis mind tasakaalust välja viivad. Ma ei hakanud oma ärritajatele kunagi vastu. Mõistsin instinktiivselt, et olen inimene, kelle najal saab teine inimene ennast maandada, sest tal pole antud hetkel kedagi teist. Tema sisemise rahu saabus minu enda sisemise rahu arvelt – lasin negatiivse energia endasse maha laadida, oskamata seda hiljem täielikult eemaldada. Vaatamata püüdlustele energiaid enda sees tasakaalustada, jäi mingi osa neist ikkagi minusse. See kuhjus ja hakkaski mingil hetkel üle ääre ajama.
Mul ei tulnud kunagi mõttesse oma sisemine rahulolematus kellegi teise peal välja elada, sest ma tean, mida tunnevad teised inimesed. Mul on võime teise inimese ja ka looma valu endast läbi lasta ja seda füüsilisel tasandil tunnetada. Ma ütlen teile, et see on kohati talumatu ja seetõttu püüan ma end teadlikult isoleerida igasugusest meedia sisust, milles pole inimlikkust. Vägivald pildil, videol, tekitavad ebameeldiva klombi südame ümbrusess. Need, kes on seda tundunud, teavad, millest ma räägin. Selleks, et seda taluda, katki minemata, peab oskama neid ärritajaid enda sisse mitte lasta – see on teadlik blokeerimine. Sa näed, aga ei reageeri. Ja sellel on omad tagajärjed – sa muutud pealtnäha tundetuks, külmaks, osavõtmatuks. Mis tegelikult aga seda pole, sest see on kõigest turvakilp enese säästmiseks.
Tundlikud inimesed teavad, mis on elu. Nad on võimelised kogema elu sügavuti, tunnetama selle värve, varjundeid, tundma rõõmu, armastust, kuid ka valu, ängi, pettumust, kurbust jne. Kuid nad ei jää kunagi madalat energiat kandvatesse tunnetesse kinni. Kuskil sisemas nad teavad, et see ongi elu kogu oma mahlasuses. Nad on elus, neil on hing .
Ja siin tekib mul küsimus, millest tuleneb ühiskonnas katku kombel leviv viha, mis ei vali ohvreid?.
Ühiskond on viidud kriitilise piirini, kust minu silmis enam tagasiteed pole. Sisemine, kestev äng otsib väljundit, mis annaks võimaluse oma sisemine rahuolematus maha laadida. Pole vahet kes selleks on, pereliige, laps, naaber või juhuslik mööduja. Kuid peamiselt lokkab viha sotsmeedias. See on koht, kus füüsilist kättemaksu kartmata, saab teiste inimeste peal verbaalset näopeksu harrastada. Sellest on saanud mõnede jaoks juba nauding, fetish.
Eemalt vaadates meenutabki praegune aeg keskaega, kus hullunud rahvas linnaväljakul surma nautis. Nüüd, 21 sajandi alguses, näeme, et inimeste arengus polegi kvalitatiivset nihet toimunud. Meelsus on ikka sama.

Inimesi ärritab absoluutselt kõik, mis erineb nende arvamusest või maailmavaatest. Illusioonidele rajatud elu hakkab lagunema ja selles segaduses otsitaksegi neid, kes selles süüdi on. Elades ühiskonna vanglas, ei hakka inimene kunagi vastu vangivalvuritele. Seepärast ongi kogu raev ja rahulolematus suunatud kaasteeliste suhtes. Inimesed püüavad jätkuvalt oma illusioone teistele peale suruda. Mida sügavamas illusioonis inimene on, seda rohkem on tema sisemine viha. Vihaseks teeb inimese aga see, et temaga ei nõustuta, seatakse kahtluse alla tema seisukoht. Tegelikult tähendab see vaid üht – soov suruda teised inimesed enda peas loodud reaalsusesse, selliselt, et nad selles lahustuks ja muutuks temataolisteks. Sest siis ei ole enam hirmu, et teisitimõtlejad saaks teda kuidagi ohustada. Viha taga on lihtlabane hirm, olla teistsugune. Siinkohal meenub Matrixi film, kus Smith endasuguseid vorpis. Süsteemi eesmärk ongi luua ühesuguse mõtteviisiga inimesi, et nad ei ohustaks selle eksistentsi. Läbi hirmu ja viha paljundamise loob süsteem viljaka pinna ühetaoliste inimeste tekkeks. Mida rohkem on Smithi taolisi, seda ühetaolisem on ühiskond ja maailm tervikuna. Smithi taolised ei oma hinge, nad on tundetud. Nende ainuke eesmärk on toita süsteemi, et see elus hoida. Ilma nendeta ei saaks süsteem eksisteerida. See laguneks koost.
Püsivas sisemises rahuolematuses elavad inimesed kardavad elada, sest neil on hirm eksimise ees. Meie elu on üle reguleeritud ja teenib ainult heaolu huve. Kuid Elu ei ole vaid nautlemine, see võib pakkuda ka väljakannatamatut valu. Kui füüsiline valu on ajutine ja keha tervenemisel see kaob, siis hingeline valu võib püsida aastakümneid ja seda püüavad inimesed vältida. Ja seda süsteem ka pakub. Selleks, et jätte mulje elamisest asendatakse inimese päris elu televiisorist tuleneva kogemusega. See on uinutav mehhanism, mis nüristab inimeste tundemaailma. Sellest tulenevalt muutub järjest suurem osa populatsioonist tundetuks. Nad ei ole võimelised enam kaasa tundma. Selle asemele on tekkinud kaasa elamine. Nad elavad kaasa U sõjale ja see on kõik. See on show, mida jälgitakse. Kui nad tunneks tõepoolest midagi, siis ei lepiks nad sõja kui hävingu olemusega.
Hingetud pole võimelised ennast teise nahka panema ja seetõttu naeruvääristavad nad neid, kelle jaoks keskkond tähendab elamist. Neile pole oluline loodus, sest nende reaalsus asub televiisoris. Nad ei tunne muret puhta joogivee pärast, sest nad ei tea mis asi on puhas joogivesi, sest nende jaoks on vesi kraanis ja raha eest pudelis. Nad ei tunne muret hääbuva puhta toidulaua üle, sest nende maitsemeeled on nüristunud kaupluse ee ainetest. Nad ei tunne muret, et linnulaulu enam olema ei saa ja metsa kuhu minna. Nad näevad seda kõike telekas ja rohkem nad ei vajagi midagi.
Kuid hing on tühi ja see vajab täitmist. Püüdes täita seda tühjust enda sees kunstlike aseainetega muutuvad nad aga järjest tühjemaks. Enam ei piisa tavapärasest vaatepildist telekas, oleks vaja särtsu juurde. Ja seda pakub taas telekas. Saatanat on juba nii ohtralt, et igal vähegi mõtleval inimesel peaks peas mingi lamp põlema minema. Hoolywoodi filmid lähevad järjest räigemaks, pakkudes rohkem haiglaste fantaasiaid, pannes rahvas teleka ees mõnust nihelema. Tundub, et sellest pole ikka veel piisav, sest janu on mingi üllatuse järele ja seda pakub ideaalselt sõda oma õue peal, kus lendab päid ja jalgu ja verd voolab ojana, just nii nagu see kunagi keskajal linnaväljakutel toimus. Rahvas januneb verd ja kättemaksu, et saaks seda iha kustutada vaenlase peal, mida on hoolikalt ette söödetud. Ja selles vihas ollakse pimedad. Ohvreid ei valita. Rahulolematuse maandamiseks sobivad kõik. Rahvas on kättemaksus võimeline minema nii kaugele, et ohverdab mitte ainult koduma, kaasmaalase, kuid ka iseenda.

Ma küsin mille nimel? Missuguse vabaduse eest neid ohvreid tuuakse? Keda või mida me päästame kui me selle maja nimega eesti vabariik maha lammutame? Kellele see siis lõpuks jääb kui siin pole enam ühtegi eestlast ja ühtegi elamisväärset linna? Kas need noored beibed ja poisiklutid, kes telekas kliimapäästmis jura ajavad või rind kummis kaitsetahte särke kannavad, kas nemad on meie tulevik? Kui nii, siis ma ei sooviks nendega ühises tulevikus elada. See poleks enam elu. See oleks väga kole tulevik, kus ideoloogiliselt hullunud silmadega pavlik morozovid ja zoja kosmodimenjanskajad viivad edasi agendat milles võitjaid pole…